Kuidas ma vangi oleksin sattunud...

Uus päev viis meid Härra Ajakirjaniku tillukese rendiautoga, mille ta oli võtnud sellepärast, et päevaks auto rentida tuli odavam, kui meil takso lennujaamast kesklinna võtta, lõunasse. 80km kaugusel Beirutist asub Tyre, kuhu õhtuks jõudsime, aga enne käisime veel Bybloses. Häda Härra Ajakirjanikuga on selles, et ta on ise araablane, elanud Liibanonis paar aastat tagasi ning tema jaoks tähendab reisimine juba tuttavates kohtades seda, et autoga peab sõitma kõik vahemaad, parkima nii lähedale kui võimalik, et ei peaks jalgsi käima jne. Ma ei tea küll, kuidas ta Marokos suutis end teisele lainele lülitada, pidevalt otsustas kumbki meist keset mägist teed pidurile järsult vajutada, sest lihtsalt nii imelised mäed, päike, puud või lapsed möödusid ja need oli ilmtingimata vaja jäädvustada. Vahest seisis auto kitsa tee ääres, otse kivijärsaku ääres oma tunni, sest meil oli vaja ronida nii kõrgele kui võimalik, et oma fotoga rahule jääda.
Kuna sõitsime peamiselt autoga punktist A punkti B, erilisi inimesi ma ei kohanud ja meeliülendavatesse situatsioonidesse ei sattunud ning põhilistest vaatamisväärsustest ja imelisest Vahemerest laksumas vastu konarlikke kivisid ma ei hakka rääkima.
Tyre on imekaunis linnake, keeruline on aga tema positsioon, mis jääb Iisraeli piiri lähedale ja teatavasti ei ole see maismaa piir kahe riigi vahel ületatav. Oma nägu sinna näidates, arvatakse kõigepealt, et oled segane ja siis sihitakse sind lihtsalt otse kuklasse, kui sa ei jõua just enne mõne miini otsa astuda. Tyre on peamiselt orienteeritud turismile, kuid üsna võimatu oli seal mõnd turisti näha, rannad olid tühjad ja hubases kala restoranis otse sadamas, kus silme all õõtsusid õrnas õhtuses tuules laevakesed erinevates värvides, olime meie neljakesi ainsad külastajad. Hotelli jõudes paistis, et ka seal olime meie neli ainsad külalised. Inimeste pilgud saatsid meid autos, poes, restoranis, hotellis.


Pärast sööki tuli Härra Ajakirjanikul hiiglama hea idee, millest meie Gretega veel aru ei saanud, naeratasime usinalt ja olime tegutsemisvalmis. Mehed otsustasid linnaäärsest supermarketist õlut hankida ja siis ühte mõnusasse kohta seda jooma minna. Kõlab ju hästi, Lähis-Ida öine taevas, mõnus seltskond, külm õlu ja südamerahu.
Parkisime auto siis kuskile põõsastiku äärde, põhimõtteliselt peaaegu põõsasse, sest auto pidi peidus olema. Hmm, siis muutus asi kahtlaseks.
Mehed olid kärmesti autost väljas, mina tassisin õllekotte ja nii me siis tihnikusse kadusime.
Tihnikus tuli meile vastu aed, mida mööda me veel pisut edasi kõndisime, kuni võrkaia sisse oli keegi huligaan avause lõiganud. Ja, kujutate ette, meie pugesime sealt sisse.


Härra Ajakirjanik ega Härra Ameeriklane ei öelnud ikka veel midagi, silkasid vaid konarlikul maapinnal kivide ja rohu vahel. Ühtäkki avanes meie ees vapustav vaatepilt, varemed öises tähekumas. Meeletu maa-ala varemeid täis: sambaid, künkaid, kiviplaate, mis hiljem osutusid hauaplatsideks.



Härra Ajakirjaniku esimene idee oli ronida maa-ala kõige kõrgema ehitise trepiastmetele ja seal pesa sisse seada. Olles teekonna vareme tippu läbinud, suunati kuskilt eemalt suur valgusvihk meile. Äkitsi tekkis paanika, Härra Ajakirjanik ropendas kähku ja karjus sosistades, et me kõik pead alla paneksime ja varjuksime. Ma olin hämmingus, suutsin vaid totralt naerda. Kuna too suure taskulambiga valvur oli kindel, et keegi on alale tunginud, kus inimesed on lubatud vaid päevavalguses, hüppas ta mootorratta selga ning hakkas ala läbi kammima.
Meie tormasime treppidest tuldud teed pidi tagasi ning mööda hauaplatse, vahepeal mootorratturi eest varjudes nagu kuskil action filmides, jõudsime suurte kivide taha, kus end mõni aeg peitsime. Minu süda tagus, sest Lähis-Idas on sissemurdmine ikka sissemurdmine, veel enam, et me lihtsalt jõime seal, mis ei ole üldse moslemitele sobiv teguviis. Pluss üks meist oli ameeriklane. Asjade kokkulangevus, ma ütlen.
Mõne hetke pärast valvur rahunes, sõitis oma putkasse tagasi ning meie otsisime järgmise hauaplatsi, kuhu end siis sättida.
Seal maapinnal kõndides, nende kivide ja rohukõrte vahel silitas harvadel hetkedel jalgu külm õhk. Mitte niisama õhuvool, aga oli tunda, kuidas soe õhk öös vaheldus jääkülma õhuga nagu püüaks keegi külma käega sinust haarata. Esiti arvasin, et see on minu luulu, aga siis küsis Grete, kas tunnen seda. Sain aru, mida ta mõtles, aga küsisin üle. Jah, ta pidas silmas samasugust jääkülma puudutust, mis minagi.
Kuigi meil oli lõbus, tundsin ma kellegi teise kohalolekut ja mingil hetkel hakkasin jälgima täppi, mis eemal aeg-ajalt hõõguma süttis. Olles endas juba väga kindel, palusin ka teistel jälgida, aga keegi ei näindu midagi, arvasid, et olen hulluks minemas või oma ühest õllest purjus. Lõpuks nägi ka Grete, et üks figuur istus eemal päris pikalt ja tõmbas suitsu. Ta ei liigutanud end, aga sigaret ta suus hõõgus.
Ja siis tuli taas see valvur oma ülevaatusele. Kuna istusime suure lameda kivi peal, heitsime Härra Ajakirjaniku õpetust kuulates kõik selili. Mu süda tagus kiiresti-kiiresti, kartsin, et sellise tempoga võib ta ka välja tulla. Ja siis sõitis see mees otse meie kivist paari meetri kauguselt mööda, näidates ise suure taskulambiga paremale ja vasakule. Surmahirm, põnevus, adrenaliin segunesid mu veres ja ma ei suutnud enam korralikult hingata. Kõige hullema stsenaariumi kohaselt oleksime läinud kõik vangi. Ja kui neid valvureid oleks olnud rohkem kui üks ja me neile ei oleks meeldinud kohe üldse mitte, siis oleks keegi meid mõne nädala pärast ehk sealt suurte kivide vahelt leidnud. Ja ehk oleksime meie need, kes jääkülma õhuga õhtuseid sissetungijaid tervitavad.
Lähis-Ida ongi selline- täis põnevust, hirmu ja samal ajal turvatunnet. Suured kontrastid ja seepärast ei saagi ma veel sotti oma tunnetes selle piirkonna vastu. Tean, et need äärmused tekitavad minus äärmuslikke tundeid ja mulle meeldib, kui elu ei kulge rahulikult mööda sirget sängi, mulle meeldivad kurvid. Lähis-Ida pakub neid kurve ja avastamisrõõmu.

Ilus kole Liibanon

Elus on asju, mida inimene teeb põhjusega, mis talle eneselegi mõistmatuks jääb. Umbes sellise põhjuse ja segaste tunnetega libistasin ma Iisraeli-Jordaania reisi vahele Liibanoni mineku. Olles eelnevalt plaaninud Siinais päikeseloojangul kaameliga sõitu ja pärast paaritunnist tähtede järele sirutamist, ise selili veel päikesepaistest soojal kõrbeliival lamades ja seejärel kõhuli päikesetõusu vaadata… Küllap on see üks neist unistustest, mis jääb tulevikus täitmiseks.
Ühelt poolt oli see Liibanoni minek põnevus ja puhas uudishimuliku ajakirjaniku huvi, kas meid pannakse vangi, kui keegi peaks aru saama meie seosest Iisraeliga, teisalt olid mul isiklikud põhjused, lõpetamata asjad ja segased tunded, millele kõigele ma lootsin vastused leida. Ootasin, et need vastused võtavad mind avasüli
vastu seal avanevate lennujaama uste taga.




















Sellised nagu olid tunded mu sees- segased- oli minu jaoks ka Liibanon. Üks suur tohuvapohu. Teedel ei ole valgusfoore, isegi mitmerealisel ristmikul mitte, sest juhid teavad ise, kuidas üksteist ohjes hoida. Ja need üksikult tänavatel seisvad foorid, mis kõigest väest hääletult kätega vehkides end nähtavaks püüavad teha, need ei lähe kellelegi korda. „Vaheta jah värve, keda see huvitab, tekitad siin oma tulede vahetamisega ainult paksu pahandust ja veel enam segadust sellesse niigi napakasse liiklusesse, fucked up, ma ütlen,“ lööb Härra Ajakirjanik käega ja kimab punase tule alt koos kõikide teiste linna autodega läbi.
Tavalisest, meil kaherealisena toimivast linnateest võib tipptunnil saada Beirutis aga kuues reas risti-põiki tukslevate autode sõlm, mis rahulikus tempos liigub nagu kari sipelgaid. Tänaval jalakäijana liikuda on lausa piin, heitgaaside vahel oma kopsudele mõeldes tahaks käe sirutada ja hüüda: „Palun tõmmake mind siit hullumajast välja.“
Et koju jõudes vaikus liialt ehmatav ei oleks, on teine kord targem ka kõrvatropid muretseda.
Inimesed Beirutis on tõelised ilmadaamid ja –härrad. Keskkoolide ümber on näha ninalõikuselt just saabunuid, pool nägu sidemetes, neid, kelle lõikus juba verevalumite hajudes paraneb ning neid, kes kirurgi kätetööga eputamas võivad käia. Nina lõikus on Liibanonis populaarsem kui hambaarstil käimine. Arstid on oma ala professionaalid, üldjuhul. Kuid oleks loll arvata, et nii potentsiaalsest rahaaugust sulid ja pätid kasu ei lõika. Nii ei ole üldse harv juhus, kus endine kingsepp, pagar või juurdelõikaja on laenanud sugulastelt raha, asutanud oma kliiniku ja asunud opereerima neid rumalaid noori inimesi. Ja nii aastaid, kuni keegi nad paljastab. Aga mõelge nüüd mitmeid noori sealt enne läbi on käinud, mõnel on lõikus õnneks läinud, teine on oma nina kühmu veel suuremaks saanud.
Vaesematel peredel ei ole lihtsalt rohkem raha, et normaalse tegija juurde minna, aga võsukese nina ON vaja lõigata.
Põhjuseid otsides jääb minu aju hirmtillukeseks. Oleks siis neil kõikidel kühmus suured ninad, viltu paremale või vasakule, taevapoole püsti. Ei, neil on väga ilusad ninad, sobivad nende näo joontega, Beiruti naised hoolitsevad enda eest ja näevad tõeliselt head välja. Milleks nüüd siis seda ebaõnnestunud operatsiooni vaja on?
Lennujaamast suundusime ühte mõnusasse kohvikusse, avasime Härra Ajakirjaniku Mac´i ja hakkasime öömaja otsima. Seljakotiga Lähis-Idas reisija jaoks on Beirut kindlasti kallis. Hinnaklass jääb Lõuna-Euroopa hostelite skaalale, kahene tuba Beiruti kesklinnas maksab ca 500 krooni, aga see tähendab ka riidekapi suurust tuba, väikest kirjutuslauda ja tillukest vannituba. Meie hostelis, mis asus iseenesest väga heas kohas, oli näiteks meie twin voodi lina all mõnus kile nagu ma kujutan ette pannakse alla vanadekodus kodanikele, kelle piss enam keha omaniku tahtele ei allu.
Lõuna-Euroopa hinnad, segane liiklus, pommitatud majad kõrvuti uhkete paleedega, just-just tehaselindilt saabunud autod, lõigatud näod ja välimuse eksponeerimise taustal kadunud ilusad hinged ja inimese sisu- see kõik pani mind esimesel õhtul voodisse, magava Grete kõrvale jõudnuna mõtlema, kas ja kui kaua peaksin siin linnas üldse olema. Seda enam, et vastused minu segastele küsimustele ja tunnetele ei oodanud naeratavate inimeste saabudes üha uuesti ja uuesti avanevate lennujaama uste taga. Uinusin politsei sireenide saatel, mis avanevast aknast kõrvulõikavalt kostsid ja siis kaugusesse eemaldusid…

Hommik lajatas karmi reaalsusega lataki otse vastu nägu. Päike siras kõrgel taevas, mööda mereäärset kõndides ja hommikusöögi kohta otsides ning minuliku aeglase sammuga taarudes, maju ja inimesi nende tegemisi ja liigutusi imetledes ning pilte klõpsides astus minu juurde äkki mees, püss pükste vahel tolknemas ning käte ja jalgadega vehkides püüdis ta mulle kõige pealt araabia keeles, siis prantsuse keeles selgeks teha, et just üles pildistatud majast ei tohi pilte teha. Mis kurat? See maja oli hea näide sellest kuradi Beirutist- ilus kole. Kunagi ilus olnud, siis pommitada saanud ja nüüdseks vaid oma ilust kauni roosa värvi säilitanud, mis kaunilt helesinise taeva taustale sobitus. Ja mina ei tohi pilti teha suvalisest majast, kus kunagi, võib-olla, tegi tööd keegi tähtis.
Lubasin hommikuse padja näoga, käed taevasse tõstetult (et ta mind maha ei laseks), et kustutan pildi ära ja lahkusin paari kiirema sammu abil. On reziimist sai Off ja see oli ka kõik. Delete nupp jäi puutumata.
Rannas lähedal, justkui maha jäetud suures kohvikus, kus peale meie istus veel kurja näoga mees, kes meie põlvini kleite peast jalatallani mõõtis, saime oma apelsinimahla ja kohvi kätte. Kiiresti tegime sääred, sest onu puuriv pilk ulatus kahekümne meetri kaugusele. Mõeldes kohalikele lõigatud naistele ja pillavale elule, ei olnud meie välimuses midagi erilist ega ka siivutut mitte. Saan aru, kui oleksin eelmisel õhtul Härra Ajakirjaniku hoiatuste kiuste väljunud autost shiia moslemite linnaosas, kus naised on nii kaetud kui võimalik ja mõelda, et mõned kilomeetrid sellest uute autode ja lõigatud ninade paraadist elavad inimesed räämas majades, milledest mõnedel pole katuseidki. Lapsed jooksevad paljajalu, sest perel ei ole raha, et neile midagi jala otsa osta. Turisti on paljud näinud telekast ning minu väljatulek autost oleks seal pimedal tänaval tavalisel juhul tulevahetuse tekitanud.
Seadsime sammud linna poole, et kummutada esimene mulje, mis vaid negatiivseid emotsioone tekitas.
Olles mööda kõnniteed nüüd juba kiiremal sammul liikunud tekitasime liikluses seisakuid ja kutsusime esile signaalide tulva. See kõik oli OK, kuni üks mees arvas, et meid oleks tore jälitada. Kamp Liibanoni krõlle hõbehalli Mersuga trügis läbi autodevoolu meieni, sõitis siis aeglaselt meiega kaasa, tekitades veel suurema kaose liikluses. Nähes, et me kohe üldse ei reageeri, sõitis hõbehall laev edasi ning tegi siis taas tagasipöörde. Rutates asjade käigust ette, see laev tegi seda koos kamba krõllidega veel mitmeid kordi, kuni me pidasime targemaks minna McDonaldsisse varjule. Juhtus aga see, et pärast jäätisekokteili tellimist oli üks neist krõllidest nagu viis kopikat seal samas leti ees, kus meie. Algne plaan jäätist kuumas õhus nautida, asendus friikahaisuses Mäkis kokteili nautimisega. Need ei olnud mingid väikesed mehed ja meie juba nendega ei oleks jõudnud kakelda. Nüüd ma siis sain aru, miks Ida-Euroopa naised siia prostituutideks tulevad. Mehed on nende järele hullud, olles võimelised neid selles hullumeelses liikluses jälitama oma tunnijagu ja pakkuma hinda, mida tüdruk ise küsib. Saan aru, miks seksiäri siin õitseb kui kaunis roos kange väetisega.
Olles mitmeid tunde sihitult seda linna avastanud, ei olnud me midagi märkimisväärset enda jaoks leinud, olime tallanud need tunnid vaid tulist asfaltit, kopsud olid heitgaasidest tulvil ning jalad nõudsid puhkust. Ühe väheste kõrgete ehitiste katusel nägin tuules lehvimas laudlinu ja päikesekiiri peegeldumas lauajalgadelt.








Pärast liiklusest läbi murdmist ja koti ja pommi kontrolli esimesel korrusel jõudsime viimase korruse restorani, mis oli inimtühi. Mind valdas tunne nagu inimesed oleksid poole lõuna ajal evakueeritud ja viimane patrioodist ettekandja on veel siia kümne küünega nendest säravvalgetest linadest kinni jäänud hoidma.
Valisime ühe tühja laua nende kõikide tühjade laudade seast otse piirde ääres, kust avanes linnale imeline vaade. Jalutasin edasi-tagasi, hingasin sügavalt sisse ja siis välja. Tegin pilte ja hingasin jälle. Nõjatusin siis vastu klaasist piiret, all terendamas tühjus ja siis hullumeelne liiklus kauni kuldkollase ja türkiissinise mošee taustal. Naeratasin. Ja armusin. Sellesse ilus-koledasse linna.
Esimest korda minu elus võlus mind paik, mis ei ole traditsionaalselt ilus ega ka lootusetult kole. Beirut on üüratute kontrastidega linn, kus kole ei seisa ilma hingematva iluta ja vastupidi. Püstirikaste kõrval elavad ilmatumas vaesuses pered, kelle haridustasemest ei hooli keegi, laste heaolu nimel ei tegutse keegi. Linn, kus inimesed elavad pidevas hirmus, sest iial ei tea, mis on Hezbollah´l kavas, kas ta pressib end võimul olevasse valitsusse, mis omakorda tähendaks seda, et Lähis-Ida Pariisiks nimetatavast linnast ei jääks enam midagi alles. Naised sunnitaks kandma pikki ürpe, koolid lõhutaks või muudetaks Hezbollah meelseteks.
Hezbollah ei ole rahul, et võrreldes teiste Lähis-Ida riikide linnadega on Beirut kuulus pidutsemise ja lõbu poolest. Aga inimesed just selle järele seal janunevad, elavad nagu homset ei tulekski.
Tellisime puuvilja valiku ja paar taldrikut magustoite, et kõike ikka proovida. Puuvilja valik saabuski oma täies hiilguses, hõbedase kandiku säraval pinnal lebas kobar 6 banaaniga, kilo apelsine, kilo mandariine, 4 punapõskset õuna, 3 pirni ja kilojagu viinamarju. Ma tahaksin näha inimest, kes selle kõik üksi pärast õhtusööki ära sööks. „Hea, et me kahte valikut ei võtnud,“ mõtlesin mina ja pugistasin viinamarju süüa.
Õhtusöögi ajaks olime jälle nii palju kõndinud, et Härra Ajakirjanikuga õhtustama minnes olin mina igal juhul näljane kui hunt. Hundinälg otsustati sel korral siis maha suruda sushi restoranis. Prantsuse Vogue on selle lausa maailma topp 50 restorani hulka valinud. Koht oli vaimustavalt vapustav, jälle hea näide pillavast elust, mis parematest kvartalitest kihiseb nii mis kole, samal ajal, kui mõned kilomeetrid eemal elavad inimesed 2006 aastal pommitatud majades, püüdes tuule eest kaitset leida vaevu püsiva seina taga.
Tol õhtul sai toore kala limiit täis, keha näitas punast tuld ja keeldus sushit vastu võtmast veel päris pikka aega.
Sellest hoolimata, nende algsete negatiivsete emotsioonide kiuste, metsiku liikluse, üüratu rikkuse ja hirmutava vaesuse kiuste, olin ma selleks õhtuks osa oma südamest kaotanud.