Ahmad ootas meid kaljulõhe lõpus, mida mööda ka Indiana Jonesis tuldi. Kust avaneb vaade Petra esimesele kaljuehitisele. Kaunis, hingemattev.
Ahmad ja ta sõber, kelle nime ma juba sajandat korda unustan, viisid meid musta teed jooma. Istusime laiale tolmusele kivile maha ning rääkisime, mis aastaga juhtunud on.
Ahmad on ikka samasugune Petra playboy, fake Diesel ja muud trendikad firmamärgid seljas ning tundus, et selle sügise trend oli Kuuba revolutsionääri Che t-särgid. Ahmadi juuksed tilpnesid ruudulise turbani alt välja ning vöö vahele oli seotud metallist flööt.
Vahemärkusena olgu öeldud, et kes kunagi Petrasse läheb, siis kohe hommikul vara, sest tegemist on väga suure maa-alaga, mida kõike nagunii ühe päevaga ei jõua vaadatud ning kõrbes saabub pimedus äkki ning suhteliselt vara olenemata aastaajast. Petra kaljulinnaku kitsaid ning tihti ohtlikke teid, kus kahel pool kuristik, ei valgusta ükski tuli. Ainsad hingelised nendel öistel tundidel võivad olla metsikud kõrbekoerad, kes lõrisedes vastu jooksevad, kui veab, siis sinust mööda, kui mitte, siis ründavad.
Ahmad on ootamatu, aga temaga ei ole midagi karta nagu iga teise beduiiniga. Nemad tunnevad ala, mis kunagi oli nende kodu, enne kui riik otsustas sinna turiste hakata tooma ja beduiinid sunniviisiliselt oma koobastest vastvalminud külla kolida. Turistihordidest eemalejäävate radade äärest pole nomaadidest beduiinipered ikka veel kuskile kolinud. Kui turistid hakkavad lähemale tulema, võtavad nad oma telgi, paar eeslit, kaameli, mannergud ning lapsed ja juba nad ongi teel uude elupaika. Mulle jällegi meeldib- seal, kus on su asjad ja pere, seal on ka kodu ja õnn. Miks on vaja pangalaene ja seda oma kodu tunnet, mida nii paljud taga ajavad. Hoopis keerulisem kui olla vaba. Muidugi ma saan aru, et Eestis oleks see mõeldamatu, et ma telgiga ühel päeval Pirita metsa all elan ja kui talvetuuled külmaks lähevad kolin Nõmme metsa või kellegi aia taha.
Pärast pikka ronimist jõudsime enne päikeseloojangut raja lõppu, kus plaanisime kalju kloostri otsa oranži kera vajumist kaema ronida, aga meie, naised, sattusime beduiini ehete lõksu ning kui me oma tunnikese neid ehteid valinud olime, oli õues peaaegu kottpime ja Ahmad tulivihane.
Ahmad hakkas kiirel sammul mööda kiviseid astmeid alla minema, meie tippisime aeglaselt, et jumala eest kuristikku ei libiseks.
Ahmadi sõber vangutas pead ja hüüdis, et sõber mõistuse pähe võtaks ja meid, valgenahku aitaks.
Ahmad aga ei teinud kuulmagi.
Ega meil tema abi nüüd vaja ei läinudki, aga turvalisem ja kiirem oleks see minek olnud.
3km jooksul jõudis Ahmad vähemalt 100 korda vihastada tühiste asjade peale, sõber jällegi naeratas ja vangutas pead. Lõpuks teede ristumiskohta ja kindlale maapinnale jõudnuna istusin ma maha ning keeldusin edasi minemast, sest pilkane pimedus oli kõikjal ja tol ööl ei olnud tähtede ega kuu näol erilist valgust ka, mis edasi aitaks näha. Ahmad lagistas keelega vastu kurgulage ning kohe oli tema eesel kohal, mees hüppas selga ja minekut ta tegigi. Sõber ohkas sügavalt ja sosistas öösse: „Beduiin armastab niimoodi…“
Nii palju ma seda perutavat Ahmadit tean, tuleb ta alati tagasi kohe pärast seda, kui on aru saanud, et reageeris üle.
Varsti ta tagasi ka oli, teine eesel ka kõrval ning tegi ettepaneku tema külla eeslitega sõita, saab kiiremini.
Terve tee ülesmäge beduiinikülla sõites püüdsin talle selgeks teha, et meie vahel ei ole kunagi midagi olnud, ega saa ka olema, aga see jutt kadus sinna kõrbe öösse nii kiiresti, kui see minu suust väljunud oli. Ahmad arvas terve tõsise jutu lõpetuseks, et me abiellume ikka kunagi ja elame õnnelikult tema vanemate majas. Mis sellest, et ma rääkisin, kui tore on omada Sõpra otse kõrbes teisel pool maailma elamas hoopis teistsugust elu.
Hästi, mõtlesin mina ja otsustasin oma targad sõnad mõneks teiseks korraks jätta, las beduiinile jääb siis unistus minust ja temast, meie lastest, paarist eeslist ja kaamelist ning suurest majast, kus elab mitu põlvkonda pead-jalad koos.
Ühtäkki käskis Ahmad meil eeslite seljast maha tulla ning järgneda lapsele, kes majanurgal ootas. Üksikute tänavavalgustite valguses oli näha mitmeid jõnglaseid, pikkades ürpides naisi ja esiti ei saanud me aru, kellele järgi tuleb minna, aga siis hakkas üks plätadega poiss kiiresti kõndima, meie temale jooksujalu järgi.
Poiss kadus vilumusega pimedatel tänavatel aina uute aedade ja majade taha, siis jällegi mõnest majast läbi kuni avas värava otse keset pimedust, nii et ainult kätega kobades leidsid tee ega põrganud vastu seina.
Lõpuks hakkas poiss meid julgustama: „Come, come, quickly, don´t be afraid, come, come, quickly, don´t be…“
No pagan, kuidas ma küll saan kiiresti kõndida treppidest üles, mida mööda ma pole kunagi pidanud astuma, ma ei tea, kui kõrge on aste, kui lai on trepp, kas käsipuu on olemas, kui mitu korrust üldse kõndida tuleb, sest poiss oli vilgaste sammudega juba ammu kohal. Meie hoidsime teineteisel kätest ning ulusime vastastikku, kuidas me midagi ei näe.
Lõpuks ootas meid avatud korteriuks ning väike tuba, kus põrandal madratsitel õppisid lapsed, keset tuba soojendas külma ruumi ahi. Meie sisenedes tõmbasid tüdrukud endale rätikud hoobilt pähe ning varjusid kaeluste taha peitu, meid samal ajal piiludes.
Varsti tuhises tuppa Ahmad ja karjus: „Let´s go!“
Jälle pidime mööda pimedat teed tagasi minema, seda korda siis Ahmadi venna ja tolle naise koju. See kodu oli juba modernsem, telekas üürgas hilisõhtuste uudistega, kapiustel rippusid jõulukaunistusi meenutavad kullad-karrad.
Nooruke naine toimetas köögis ja kui me endid appi pakkusime pani ta oma väikese käe suu ette ja itsitas naerda. Pärast itsitust hingas ta sügavalt ning püüdes end tagasi hoida, küsis imestunult, kas te üldse seal Euroopas teate, kuidas süüa teha? Sisimas solvusin, aga seda enam tahtsin näidata, et isegi, kui ma nende imepäraseid beduiinitoite ei oska teha, siis kartuleid koorida ja tükeldada küll, sellest pidi ju kõigest kõrbesse kaasavõetav kana ja kartuliroog soolaga tulema. Mis sellest siis rasket, aga nagu ma juba ütlesin, valge naine on sootu olend ja nüüd siis lisandub siia ka see, et me ei oska süüa teha.
Kana ja kartulid valmis, pakkisime toore roa fooliumisse ning alustasime sõitu kõrbe, kuhu tegime lõkke ning kuulasime mitu tundi beduiinimeeste flöödilugusid ning laulmist, jõime teed ja kui söök lõkkel valmis, sõime näppudega nagu ikka kõrbes beduiinidega koos olles.
Lõpuks langes temperatuur nii madalale, et isegi kolm villast tekki meie ümber enam ei aidanud hammaste plagisemise vastu. Kolisime asjad autosse ning selle asemel, et meid turvaliselt koju viia, saime sellise kõrberalli, et mu neerud said jälle rappuda.
Been there, done that!
Maantee valged triibud jooksid auto alt läbi sellise kiirusega, et neist moodustus üks pidevalt värelev joon. Õues valitseva 35 kraadi peletamiseks kerisime takso aknad alla, juht keeras araabiarütmid valjemaks ning tuul kuivatas vastpestud juuksed. Kurbus lahkumise ja ärevus uute paikade pärast segunes kuumas õhus liivaste mägede vahel.
Aqaba kesklinnas on bussijaam, mis on minu jaoks täielik müsteerium. Kui terves Lähis-Idas valitseb üldjoontes mingigi loogika, kuhu mis buss läheb, siis siin mitte. Bussijuhid otsustavad napilt ise, mis sildi, muidugi araabiakeelse, nad esiklaasile panevad ning millise suuna võtavad. Sina pead jooksma edasi-tagasi, närviliselt oma sihtkoht hüüdes, muidugi araabia keeles. Meil läks sel korral õnneks, taksojuht tegi karjumise töö ise ära, nii et buss leiti kiiresti.
Lähis-Idas bussile minek näeb välja nii:
Plats on pilgeni täis minibusse, mis väljuvad kõik varahommikul, pärast kella 9 muutub bussileidmine juba peadmurdvaks tegevuseks. Pileteid eelmüügist ei müüda, kõik toimub bussis. Kotid visatakse bussi katusele ja ma ei olegi päris kindel, kas need ka millegagi kinni seotakse või püsivad need seal Allahi armust. Bussis sätitakse kõik istuma nii, et naine naise kõrval, mees võib naise kõrval istet võtta vaid siis kui tegemist on tema enda naisega. Erand tehakse ka pilgeni täis bussis, kus ainus vaba koht ühele mehele on turistist naise kõrval ning ümberistutamise võimalust ei ole. Kombekas mees püüab ka siis istuda nii et kaks võõrast keha kokku ei puutuks.
Meid kupatati sel korral kohe bussi taha otsa, mina istusin pereisa selja taha, Grete pereema ja väikese tütre seljatagust valvama.
Beduiini ema silmitses meid oma läbitungivalt mustade silmadega, poolt näost katmas must loor, mida ta õrnalt hammastega kinni hoidis. Beduiinimehe näkku oli kirjutatud aastate muster imepeenikeste kortsude näol, mis terve pruuni näo katsid.
Terve buss oli põnevil kahe valgenäo pärast, kes bussi tagaotsas kahe suure kotiga laiutasid (jah, meil lubati sel korral kotid sisse võtta). Beduiinimees minu ees tegi jutulõnga lahti, hakates pärima, meie asukoha ja siinviibimise põhjuste kohta. Ja jätkates siis enda elust, beduiinide ajaloost ja Petra saatusest rääkides. Mees oli 70 aastane, tema naine 56 ja noorim laps kaheteistkümnest, seesama metsik väike tüdruk sassis süsimustade juuste ja karmi pilguga, 8 aastane.
Mees, olles veendunud, et me oleme väga armsad lapsekesed, käskis beduiinimehel omasel toonil ja käeviibutusega naisel kotist võileib välja võtta ja meile jagada. Keeldusime viisakalt, sest kolmepeale oli see võileib neile nagunii vähe, rääkimata siis veel meiega jagamisest. Mees ei jätnud jonni, mis mõttes ei võta need kahvanäod minu võileiba. Mõne hetke pärast vehkis ta meie nina ees joogitopsidega ja enne kui arugi saime oli naine neisse topsidesse teed kallamas, mesimagusat musta teed. Õues lõõmasid soojakraadid ja meie jõime kuuma teed, mõnus.
Vahepeal jõuti meile veel küpsiseid pakkuda, vanamees tõlkis bussi eest otsast esitatud küsimusi ja meie vastasime ja siis oli aeg teetopsid veega puhtaks loputada ning sõitvast bussist see vesi nii välja visata, et ise sellega pihta ei saa. Vesi oli neil ka kotis suure mannerguga. Pärast vett tuli kotist kahte erisorti limonaadi. Meie jõime Mirandat.
Paarkümmend kilomeetrit enne Petrat, mägistel teedel tundsin, et põis enam ei pea ning lükkasin tagasi igasugused joogipakkumised, mees vangutas pead. Beduiinide lahkus on see, millest ei tohi ära öelda, muidu lihtsalt laskub sulle beduiiniviha ja suured segaduses silmad.
Selle sõidu ja sõbrunemise kestel ei rääkinud naine meiega sõnagi, andis mehele teate edasi ning tema siis edastas meile oma naise sõnad. Naine peitus aga sügavamale loori taha, mustad, elunäinud silmad pikkade ripsmetega välkumas ning huuled õige vähe paotumas väikeseks naeratuseks. Tütar mängis terve aeg erkroosas kleidis nukuga.
Mees on siinmail asjaajaks, naine kasvatab lapsi ja pakub kotist teed. Mis sest, et võõra naisega pole sünnis rääkida, valge naine ei lähe arvesse. Valge naine on sootu olend, kes on iseenda peremees, keda keegi ei sunni ega käsuta ning kes kotis teed ega limonaadi terve bussi tarbeks kunagi kaasas ei kanna.
Siinmail olles mulle isegi need reeglid meeldivad.
Järgmisel hilishommikul olid hipilapsed oma kompsud telgist kokku korjanud ning sebisid juba ümber basseini ja katuse all lebavate mattide ning sättisid end minekule. Gretega vintsutasime paar saia tükki kohaliku kolmnurkses pakis juustuga alla, mina pühkisin nina tatist puhtaks ja läksime Talali juurde. Gretet ootas ees sukeldumine. Mina sel korral ei läinud, sest Jeruusalemma 15kraadis flipfloppidega paduvihmas jooksmine oli oma töö teinud, ninast voolas tatti nonstop, kurk oli kähe ja ausalt oli mul vist päeva tagusest uppumistundest Eilatis ka pisike hirm naha vahel. Istusime maja ning õites põõsa vahel plastmasstoolidel, vaadates pilvitusse taevasse- sel hetkel me mõlemad ohkasime ja tänasime kõrgemaid jõude, et olime Eestimaa novembrikuu vihmade eest parimasse kohta pagenud. Talal jõudis 10minuti pärast, kui meie nahavahe oli juba magusmagusat musta teed täis. Grete täitis ankeedi oma tervise kohta ja hops autosse. Kaldal tegi Talal kiire briifi ja juba tatsasid need kaks hirmraskete balloonidega vette. Mõned minutid nägin ma nende peanuppe vee alla kadumas ja siis taas tõusmas ning siis nad kadusid, jäi vaid Punase mere kohal särav päike, 30kraadi sooja, virvendav veepind ning lai rannariba varjualuste ning kahe araabia perekonnaga terve ranna peale. Mina tõmbasin üle pea oma suure käterätiku, et mu juuksed ja hele nahk näha ei oleks ning teostasin siis vaatlust. Perekond 30 kraadiga rannas on siis nii, et kõikidel on pikad ürbid seljas, ei ole mingit erandit, et mina mees, sina naine. Kõik kaitsesid end päikese eest ning pidasid mõnusat piknikku. Naersid, mängisid lauamängu ja sõid. Vahepeal jooksis väike poiss lühemates pükstes veepiirini, kuid ema käheda karjatuse peale, oli ta kärmelt oma kohal tagasi ning naeris sealt edasi, kust enne pooleli jäi.Pärast 40minutit tõusid peanupud taas pinnale. Gretel oli nii õnnis nägu peas, et ma kohe ei oska kirjeldada. Ma lootsin sisimas, et talle meeldis, sest mulle igastahes meeldis Jordaania poolel sukelduda ning Talali suur rahu meeldis ka.Ma olin eelmisest õhtust peale öelnud vähemalt kolmel korral, et olen temaga varem sukeldunud, Talalilt noogutuse saanud, mõtlesin, et nojah, ju on tegu erilise araablasega, kes vana tuttavat nähes väga ei rõõmustagi. Aga neljas kord otsustasin talle teatada, et oleme tuttavad, seal samas Punase mere ribal, kui nad varustust seljast võtsid. Ja siis Talal plahvatas, oojaaa, talle tuli eelmine suvi meelde ja tal oli nii häbi. Ma siis ikka lõin käega ja ajasin kõik drastilise juuksevärvi muudatuse kaela.Heastamiseks saime kutse temaga linna sööma minna, kell 18 pidime valmis olema, et linnas üks kräu teha. Hästi, panime oma dressikad ja India püksid jalga ning mõtlesime, et mis eriline paik meid siis ikka ees ootab. Kell kuus ootasime Beduiini küla väravate ees nagu koolipeo eel plikad, Talali ei olnud kuskil. Pärast 10min tulid mööda kitsast liivateed tema uue sukeldumisküla poolt autotuled ja Talal jõudiski kohale. Kihutasime tema kastikaga linna, araabia muss autos möirgamas. Meie sihtkohaks oli Seaview Bar. Liftiga kohale jõudes tervitas meid avar katuse terrass, baar, mille väikese leti taga seisid kaks pilukat, baari leti ääres sähvisid värvilised tuled, mängis muusika ning keset terrassi laiutas piljardilaud. Seaview on koht, kus kogu sukeldumiskamp igal õhtul kohtub, kõik teavad kõiki, kõik on sõbrad olenemata vanuses ja rahvusest. Istusime maha, tellisime teed, sest ikkagi araabia riik, kus alkoholi ei ole ilus küsida, seda enam, et Talalil oli maooperatsioon olnud ning alkohol oli tema jaoks big no-no!Varsti astus sisse lumivalgete juustega araablane, Talali töökaaslane, noor sukeldumisinstruktor, keda arvaks tõesti Rootsist pärit olevat, aga mine võta sa kinni, on teine hoopis araablane, mis araablane. Siis tõi pilukas välja õlled ja meie olime sunnitud paarides piljardit togima hakkama. Oeh jeesus, mõtlesin alguses, aga pärast pudelit õlle, oli juba löök päris paigas. Ok, tegemist võis olla ka lihtsalt harjutamisega. Varsti astus üle läve erinevaid inimesi ning baar täitus tasahilju ja nagu ma ütlesin, teadsid kõik kõiki, meie olime need, kelle vastu kõik kõrgendatud huvi tundsid. Kuni tuli üleni valgesse riietatud Safah, baari omanik, kelle ema on kreeklanna, isa jordaanlane ja ta ise on üldse kuskil USAs kasvanud. Üldiselt oli kõikide taust selline:üks vanematest araablane, teine kusagilt mujalt. Ja ma ei ole ennast kuskil nii hästi tundnud. Need inimesed olid nii vabad, vahetud ja lõbusad, et me lihtsalt naersime non-stop. Siis ostustas Safa, et tuleb hakata grillima ning meile Gretega avas ta ühe väga maitsva Jordaania veini. Nurgas särises grillil kana ning piprakaunad, millest pärast salsa tehti. Vein maitses hää ja seltskond oli veel parem. Pärast pudelit tuli teine, pluss söök. Talal sai vahepeal kõne, et üks suur turistide grupp saabus ning kõik 30inimest tahavad endale sukeldumisvarustust osta. Talal lahkus kell 9 ja rohkem me teda ei näinud, järgmisel päeval kuulsime, et ta jõudis alles peale südaööd koju, olles enne muidugi oma poe peaaegu tühjaks müünud. Hea diil hilisel õhtutunnil!Safast mõtlesin teile rohkem rääkida, aga seda ei saa sõnadega kuidagi edasi anda, milline see mees on. Nii hea oli kohata 30 aastast, kellel olid samasugused naljad nagu meil ning kellega lihtsalt sai kämada lõputult. Milline peenelt labane ning sügavalt naljakas huumor. Safa õppis kunagi Leedus, nüüd impordib ja Baltimaadest Aqabasse puitu, sõidab Porchede ja ma ei tea, milledega, tal on veetlev naine ning kaks imearmsat araabia jõnglast, kaks tugevat poissi, kelledest kasvavad kindlalt sellised mehed nagu nende isa. Pärast mõnda õlle, paari veini tegid kaks kutti igastahes ettepaneku meile linna näidata, siis kõrbesse tähti vaatama minna ning siis meid ära viia. Me olime nõus, kuigi keegi meist sõita ideaalis ei oleks tohtinud. Sel hetkel oli suva. Siiski väitis üks tüüp, et tema on ühe, võibolla ka kaks õlle teinud ning istus rooli. Rallisime läbi tuledes linna, ostsime poest kainenemiseks vett ning retk hakkas pihta. Linna läbisime me nii kiiresti, et ma ei jõudnud ausalt öeldes jälgida, aga meie beduiini küla taga kõrbes oli lahe, poisid näitasid oma jeepi juhtimise oskuseid. Rallides üle liiva, suurte kivide ja hüpates autoga üle küngaste. Mina karjusin eesti keeles, et paganad, mu neerud tulevad lahti! Ilmselgelt nad seda ei mõistnud vaid lisasid gaasi, arvates, et ma hüüan erutatult: kiiremini, i love it!Alkohol oli oma töö teinud ja ühtäkki arvas blond araablane, et oleks aeg lõke teha, Mõeldud tehtud! Sõitsime mööda seda sama kitsast rada tagasi alla poole otsides puitu, mida põlema süüdata. Lõpuks nägime enda kõrval teepeenral selliseid kõrbetuuste veeremas. Blond araablane Ala´a hüppas välja, ladus kogu laadungi jeepi kasti ja läks tagasi rallimiseks. Mul käis hetkeks peast läbi, et need tuustid veerevad kiirelt mööda liiva tänu tuulele, mis neid küll seal kastis siis kinni hoiab, aga see oli vaid uitmõte. Me komberdasime siis pärast neerushake´i autost välja ja esimene asi, mis ma tegin, oli üle kõrbe kaikuv naerupurse, sest Ala´a seisis nõutult auto kõrval, põrnitsedes tühja kasti. Hahaa, need tuustid oli minema lennanud, daaaa!Eesti naised haarasid siis ohjad, mehed tahtsid lõket, selle nad ka said. Ladusime Gretega kividest ringi, paari minutiga leidsime väikeseid oksi ning pitsakarbi ning lõke sai vapustav. Küll väike, aga vapustav. Ilmselgelt mitte nii romantiline nagu meie uued sõbrad oleksid lootnud, aga asi seegi. Lõpuks olime nii väsinud, et palusime end tagasi sõidutada, ees ootas veel Petra ja Ahmadi külastamine, Amman ning siis suur katsumus Liibanoni end kahe passiga smuugeldada.Kell oli muidugi nii palju, et beduiini küla väravad olid suletud. Leiutasin siis süsteemi, kuidas sisse saada ja saime ka. Poisid valvasid, et me ikka turvaliselt sisse jõuame. Samal ajal kui Grete üle kivide ja aia hüppas, avastasin ma, et see aed libises eest, mitte ei olnud lükatavl. Saime veel pikalt naerda enne kui meie uued sõbrad auto käivitasid ja minema sõitsid. Hiilisime mööda basseini äärt, mille pinnal virvendas suur Lähis-Ida kuu, oma kuuti ning uinusime nagu beebid.