Kohtumine Vikerkaare lastega

Sukeldumine kokku lepitud, loivasime tagasi oma territooriumile, otsustasime üüratus beduiini telgis lavatsil ennast kerra tõmmata, teed tellida, vesipiibu süüdata ning jaheda briisi käes seda kõike nautida. Meie esimesed tunnid Jordaanias tõid rahu. Minu hinge vähemasti küll. Ma ei tea, aga ka Iisraelis olles meeldib mulle rohkem Jeruusalem, kus tänavatel valitseb meeldiv segadus, inimesed rüselevad, et üksteisest ette saada ja kiiremini liikuda, kus ürdid lendlevad kõrgele peade kohale, iga kord kui pika abayaga naine nendest kaunilt sätitud tornidest möödub. Need ürdid segunevad ning langevad siis hoopis uute aroomidena segastele tänavatele. Mulle meeldib lihtsalt see araablaste way of life. Mõni peab seda vastikuks, pealetükkivaks, räpaseks, teine muidugi ei saa aru, mis soojad tunded mul terroristide vastu saavad olla. Jääge oma ignorantsuse juurde, ma ei vaevu küsimagi, kui palju te tegelikult neist rahvustest, keelest, usust ja kultuurist teate. Sest kui teaksite, siis ei mõtleks te nii piiratult.

Igal juhul jäin mina rahu ja beduiini telgi ja vesipiibu juurde.

Teel telgi nurka möödusime kahest pikajuukselisest hipist, heitsin silma nurgast neile pilgu, ühele oleks pakkunud äärmisel juhul, et sakslane, teine oli selline tume ja räsitud, võibolla Jeemen, Omaan, kuskilt lähedalt, näiteks beduiin?

"Me oleme kolm päeva oodanud siia noori inimesi!"

Ma keerasin end näoga kõnetaja poole ja naeratasin.

"Kui nii, siis me istume teie juurde."

Poisid tegid ruumi ja me istusime oma teetassidega kahe pikajuukselise hipi kõrvale. Lahe. Tuli välja, et tegemist on love and happiness meestega, kes on juudid, aga mitte tavalised. Nii nad ütlesid, sest neil on häbi oma riigi pärast, kes on kõik aegade algusest valesti teinud, et terve maailm neid vihkab, terve see maailm, kus need kaks vabahinge tahaksid rännata. Neil oli südamest kahju, et nad meiega Liibanoni ega Süüriasse ei saa tulla. Ega meiegi teadnud, kuidas piiriületus sujub, aga plaan meil oli jah.

Lõpuks jõime me meie teed ära, tõmbasime piibu ära, rääkisime kanepist ja paljalt ringi jooksmisest ning riigist, kus valitseb armastus. Ja kõige lõpuks otsustasime minna meie campimis platsi taha kõrbesse ning seal tähtede all pimedas olemasolevatest materjalidest lõke teha, teed keeta ja Armastuse Riiki planeerida.

Sellel sakslase moodi juudil (no pärast tegelikult sain aru, et ta on tiba tume ikka sakslase kohta) oli nimeks Or ning Oril oli hetkel pooleli väljapääsmatutest olukordades ellujäämisõpetuse raamat. Ta oli just läbinud peatüki, kuidas eimillestki tuld teha ja kuidas see põlema saada ka megatuulise ilmaga. Just selline ideaalne õhtu siis oligi, nii et Or sai oma teadmised proovile panna. Pärast seda, kui olime kõrvalt prügimäelt endale istumiseks peaaegu põhjata toolid leidnud ja pärast mitmeid kordi, mil meie lõke oli kustunud, saime siiski kogu loo põlema, sest Or määras tuulesuuna ning ehitas leitud vineerist seina tuule kaitseks. Tee sai valmis ja me leiutasime isegi tassid. Hea, et oli piisavalt pime, et mitte näha, kui puhtad olid meie tassid, kas mõned putukad äkki toolidel ronisid ja kas ümbruses meid mõned kõrbekoerad ei piilunud.Küll aga ei olnud piisavalt pime selleks, et mitte näha meie hotelli omaniku pervarist poega, kes taamal suitsu tõmbas ja meid jälgis. Harvade hetkede tagant süttis pimeduses jälle suits,millest ma aimasin tema kohalolekut.

Or ja tema Jeemeni päritolu sõber olid sellises äärmuslikud inimesed, keda ikka naljalt ei kohta. Nad olid ekstreemökovennad. Just! Or passis nonstop vikerkaare kogunemistel ja kui parasjagu mõnda ei olnud, siis ta korraldas selle oma sõpradega. Riiete pesemine ju reostab loodust alustades nende riiete tootmisega lõpetades nende pesemisega. Niisiis eelistas ta paljalt kuskil ürgses looduses ringi joosta. Istuda jalad harkis kuskil kivil ja lasta päikesel just sinna, kuhu vaja. Ilma igasuguse häbita. Ja mis seal siis häbeneda?

Kõige lõppeks otsustasid nad, et ei taha iial tööle minna, tahavad abielluda mõned vahva tüdrukuga, kes neid Iisraeli passidest vabastaks, et siis ükskõik, kus maailmas vikerkaare inimestega pidevalt ühineda, paljalt joosta, looduse eest hoolitseda, üksteist armastada ning nõnda oma riik luua. Armastuse Riik. Kas pole ilus mõte. Riik, kus valitseb armastus, inimesed ei varasta, ei eksisteeri halbasid mõtteid, keegi ei sõdi. Power to the peaceful!

Piirid ja taksojuhid ja Allah

Taksojuht, kes meid Meduza eest peale võttis, oli Aus-Ants. Või noh Aus-Ahmad vähemasti. Täitsa nõme, et peab iga oma jutuajamist inimesega alustama küsimusega: Palju maksab? Aga seal piirkonnas teisiti ei saa. Mees noogutas ja osutas taksomeetrile, mille nuppu vajutas ta siis kui olime parklast välja sõitnud. Ja ets kae imet, arve oligi poole pikema sõidu eest kui see bussijaama metsakooli ots poole väiksem. Jätsime veel jootraha ka, nikastasime endale seljakotid selga, lehvitasime taksojuhile ja hakkasime siis piiri ületama. Mis mulle meeldib jalgsi rännates, on see, kuidas sa näed piire ületades erinevust, et sa päriselt satudki teisele maale. Isegi Iisraeli ja Jordaania vahelisel eikellegi maal sa juba tunnetad mingisugust erilist võnget, turgude imalmagusat õhku ja tead, et oled jõudnud kõigest vastaskaldale, aga veealune paradiis on hoopis teistsugune- värvilisem ja liikuvam.
Turritavate lokkidega Iisraeli chikk tahtis ilmselgelt varsti koju saada, pani templi meile passi, vaatas oma küüsi selle asemel, et meile head reisi soovida. Lonkisime päikeselõõsas kolmele araablasele järgi, lubasin Gretele, et Jordaania poolel saab nalja. Ja saigi. Kõigepealt astusime sisse imetillukesse ruumi, kus oli siis x-ray masin, mis meie kottide sisu tuvastas. Kindlasti tuvastas, aga ega see piimavuntsidega ja neli numbrit suuremate pükstega mees siis ekraani ei vaadanud, rohkem üritas ta meid vaadata ja aru saada, mis loomadega tegu. Vinnasime kotid jälle selga ja edasi järgmise luugi juurde, mis avanes imekähku, meid ja tollimeest jäid eraldama trellid, kus teisel pool mehe nina ees oli näha aastaid näinud arvutikuvar. Mees viskas paar jordaanlastele omast kildu, lubas meile vuntsid joonistada ja küsis, miks ma enne blond olin ja nüüd tumedate juustega ning tõmbas siis luugi kinni. Nonoh, mis siis ikka. Nüüd siis olen brünett ja vuntsidega. Luugi ja seinte tagant kostus meeste mörinal naer ja meeletu tembeldamine ja klõbistamine. Juba avanes järgmine luuk meeter eemal eelmisest ja sama mees ulatas naeratades passid. Ma ka naerataks, kui saan kahele hulkuvale lääne naisele vuntsid joonistada. Õnneks vuntse ei olnud ja saime ka kohe takso peale, kuigi taksohind on ikka kerkinud kergelt öeldes mitmekordseks. Rääkisin siis taksojuhile, et saa aru, sa oled röövija, tema ikka, et mis sa ajad, ei ole ju, sa tahad ju kesklinnast välja sõita. Ma siis vastu, et so what, eelmisel korral sõitsin ka, ei olnud probleemi, taksod viisid meid isegi linna sööma ja tagasi, ikka ei olnud probleemi. Sama kui ma elaksin Tallinnas näiteks Nõmmel ja taksojuht keeldub minu juurde sõitmast või siis küsib tavapärase 125 kr eest 550 kr. Nii lihtsalt ei tehta, olgugi, et olen turist, see ei tähenda, et sinust 10 korda rikkam. Jordaanlased saavad normaalselt palka ja elu ei ole seal ropult odav midagi.
Keset käänulisi teid, pikk maa veel linnani, paneb taksojuht äkki piduri põhja, vajutab nuppu ja tagumine luuk lendab lahti. Juht kamandab meid oma asju võtma. Juut oma naisega, kellega taksot jagame, on ilmselgelt hämmingus. Taksojuht ütleb vaid: "This car is shit!" ja meie kolime oma asjad uude taksosse, mille noor juht meid rahustab ja ütleb et ok, ta ei küsi meie käest 15JD vaid 10 (korrutage 16-ga). Ma noogutan. Ja see kuradi pasapea küsis kohale jõudes meie mõlema käest 10JD. Passis käsi pikal meie hosteli värava ees ja vaatas Gretele otsa, et noh, kus mu papp on. Ma olin sellest uppumisest ja kuumast instruktorist ja kuumadest sukeldujatest seal Meduzas ja naljatlevatest tollimeestest ja päikesest ja kõndimisest nii väsinud, et ma lihtsalt lõin käega, võtku see raha ja olgu õnnelik. Ma usun, et Allah neid kõiki omakasu võtjaid karistab. Allah on minu meelest õiglane ja teda nad kõik kardavad. 10JD ei olnud piisav põhjus Jumala nime suhuvõtmiseks.
Ja seal me seisimegi. Minu lemmik hosteli väravate ees. Bedouin Garden Village! Lonkisime sisse, olin mõned tunnid enne ka reserveeringu teinud. Kuigi on lahe uusi kohti avastada, siis mõnikord lihtsalt naudid vanasse, ent heasse kohta tagasitulekut.
Panime asjad ära ja siis lippasime kohe üle tee sarnase hosteli taha uurima, kas Talal ikka veel seal töötab, et Grete homme sukelduma viia. Ja oligi ja kohe leppisid siis ka kokku, et lähevad hommikul sukelduma. Cool!