Unistustest tõelisusse

Ma olen jõudnud siis sinna punkti, kus kool peaks olema lõpetatud, sihid selged ja vaated paigas. AGA, noh nagu ühele lillelapsele kohane kiigun ma hetkel maa ja taeva vahel. Kooli ma kevadel ei lõpetanud, sest sellist teemat, mis mind ennastunustavalt ja kirglikult kirjutama ning uurima paneks, ma ei leidnud ja pole siiani leidnud. Uus katse on siis nüüd, püüan oktoobri lõpuks teema leida, kirjutama asuda ja koolikoorma õlult saada kevadeks. Ma tahan veel siinkohal öelda keskkooli lõpetajatele, et ärge tormake läbi udu kinniste silmadega ülikooli poole, võtke parem aega mõtlemiseks, ilmas ringi vaatamiseks, tutvumiseks. Tasapisi hakkab siis pilt kujunema sellest, mida sa tõeliselt tahad. Iseennast tule õppida tundma. Minu õpihimu tuli alles eelmisel sügisel, kolmandale kursusele minnes. Vaatasin esmakordselt siis teiste erialade aineid ning võttisin erinevaid aineid teistest osakondadest. Mõistsin, mis mind huvitab ja millest ma tõeliselt huvitun. Ühesõnaga ja kahesõnaga olen ma siis hetkel punktis, mille ületuse korral on maailma kirevad uksed valla ja mind ootab meeletu maailm: Aafrika oma erinevate hõimudega, Ladina-Ameerika nõiad, vapustab loodus ja metsikud kogemused, hullumeelselt lahe Lähis-Ida ja salapärane Aasia. Ma elan oma unistustele...ja tean, et annan endast kõik, et need unistused ka täituksid. Sel suvel käisin korraks Hispaanias, seda ka suve alguses ja edasi olen kannatanud Eestimaa jäist ja kõledat suve. Viimase paari-kolme aasta jooksul esimest korda suvel Eestis, aga selle varem saabunud sügismasenduse likvideerisin juba eos. Ostsin lennupileti Iisraeli ja sealt mu selle sügisene matk ja seiklus alguse saab, suundudes edasi Egiptusesse ja Jordaaniasse. Mina, mu seljakott ja armas Grete. Avastame kõik kõige tolmusemad urkad, Punase Mere värvilisemad kalad ning väikesed beduiinikülakesed, äkki jõuan Jordaaniasse mäe otsa ka oma beduiini sõpradele külla.

Pildid on eelmise aasta suvest, fantastilisest reisist Iisraeli ja Jordaaniasse.