Ma olen mõelnud viimase kolme päeva jooksul seal kuskil verivorstide ja kapsaste söömise vahel, et milleks meie neid jõule siis õieti peame. Tähistame Jeesuse sünnipäeva või on need jõulud midagi sellist, mida lihtsalt inertsist peetakse, sest pea terve ilm nii teeb? Ma arvan, et neid viimaseid va uskmatuid on rohkem, neid, kes lihtsalt kogunevad peredega, et end kurguni täis süüa, olles eelnevalt jõulukuul enda krediitkaardid mitmekordsetesse miinustesse ostnud. Minu jaoks ei ole jõulud iial olnud kellegi sünnipäeva tähistamine- ühe kalendri järgi elavad teevad seda nagunii 25.detsembri ja teise kalendri järgijad kümme päeva hiljem 7.jaanuaril. Ja kolmandate jaoks ei ole üldse jõule. On hoopis sellised pühad nagu Eid ul Fitr ja ‘Īd al-Aḑḩā (millega märgistatakse islamis püha palverännaku hadži lõppu). Elame ühel planeedil, aga oleme kõik nii erinevad. Meie, Eurooplased, elame asjade maailmas, tuues põhjuseks ühe poisslapse sündi, ostame end hulluks ja peame niimoodi jõule. Samal ajal on lugematul arvul moslemeid teinud läbi raske palverännaku Saudi Araabiasse Mekasse, saanud aru endast, Jumalast ja teab, milliste järeldusteni jõudnud, uute tasanditeni küündinud. Nad usuvad. Meie mitte. Mu ema ja isa kinkisid mulle jõuludeks tillukese raamatu "Eesliga Sevennides", mille vahel olevale kaardile oli mu ema nii ilusti kirjutanud: "Aastas pole ühtki tänamispüha. Kalendris peaks olema üks päev, mil saaksime teha kingitusi inimestele, kes eelneval aastal meie heaks midagi teinud, ja neid kallistada."Ma arvan, et meil ei peaks see isegi kalendris kirjas olema, võiksimegi jõulud selliseks pühaks muuta. Ja kallistusest täiesti piisaks, ma ei pea lugu küünlajalgadest ja šokolaaditahvlitest, esimesi on mul kodus eelmistest aastatest küllaga ja šokolaad ei mahu pärast kapsast ja verivorste nagunii enam kuskile peale taskute :)Paljud ütlevad, et jõulude ajal on õigus olla aus ja laduda lagedale oma tunded ja seni ütlemata asjad. Miks ma seda jõuludeks pean hoidma, miks ei või ma koguaeg aus olla ja kui keegi minu vastu on hea olnud, miks pean ma mingi tähtpäevani ootama, miks ei võiks me kõik oma lähedasi tänada kohe, neid kallistada, oma tundeid tunnistada.Minu jaoks on jõuludel senine tähendus kadunud ja ma usun, et sel aastal asendus see millegi lihtsamaga. Kuna aga lihtsad asjad ongi kõige keerulisemad, siis võttis kaua aega enne kui ma mõistmiseni jõudsin ja jõulutunde enda südames õigesse kohta suutsin paigutada. Mulle meeldib endiselt kingitusi teha, aga ma ei pea selleks jõule ootama, ma võin niisama ka kinkida. Ja kui ma tahan kallistada, siis ei pea ma ka selleks jõule ootama, ma võin niisama kaela langeda."And i blessed God that i was free to wander, free to hope and free to love."Travels with a Donkey in the Cevennes
Eesti Meestest ma juba kirjutasin, kirjutan nüüd siis ka Eesti Naistest. Tavaliselt inspireerib mind miski kirjutama, nii ka sel korral. Käisin täna viimast korda enne pühi trennis, rapsisin nii palju kui suutsin, et ikka kapsast ja kartulit saaks jõuluõhtul sisse ajada ilma, et süümepiinad pärast iga rasvast nõretavat ampsu mind kuskilt näpsitaksid.Igaljuhul pärast trenni pesemas oli minu paremal käel üks hoolitsetud tütarlaps ja samasugune iludud minust vasakul pool. Pesime seal pühas rahus, kuni üks neist iludustest hakkas küünenahka närima, olles sellega ühele poole saanud, torkas oma kunstküüned ninna ja nokkis kõik tatikollid väga avalikult oma ninnust välja. Lõpetuseks rögastas ta pesuruumi põrandale!!!Teine tütarlaps tühjendas seepeale häälekalt oma nina sinnasamasse põrandale! Mina siis astusin vasakule ja paremale põigeldes põrandal voolavatest kollikestest eemale. Vaatasin suu töllakil ega osanud nagu seisukohta võtta. Laseks ka läraka põrandale, ütleks midagi või oleks vait. Olin siis lõpuks vait ja vaatasin neid väga põlgliku pilguga. Naised!
Mis naine ma olen, kui ma jõuludest ei kirjuta! Jah, just nii mu sõber mulle ütles. Muidugi ma kirjutan, teie kõigi heaks meeleks. Minu head mälestused jõuludest pärinevad ajast, kui meil veel oma maja Ülemiste järve taga ei olnud, me elasime Siili tänaval neljatoalises korteris, teisel korrusel. Meil oli koer Morgen ja igal aastal ootasin ma kõige rohkem detsembri kuud, kui hakkasid käima päkapikud ja kui lõpuks päädis asi maale sõiduga, kus oli alati paks-paks lumi, hanged vaat, et katuseni, kuused vajusid lume all vastu maad ja vanaema pidi ahju mitu korda päevas kütma. Tuppa astudes lõi vastu alati selline õige jõululõhn, segu verivorstist, piparkoogist, mandariinidest ja praksuvatest puudest pliidi all. 24. detsembri õhtul tuli alati jõuluvana, kellele tuli sada korda luuletust lugeda, sest vanaema oli teinud ju kingitused, samuti onupere, siis mu ema ja siis veel mu isa ka. Ausõna, ma nautisin iga hetke. Nautisin isegi öötunde põrandal vatitekil magades, sest terve maja oli rahvast täis ja nooremad lükati ikka põrandale. Aga mul ei olnud selle vastu midagi, et vanaema nooruspõlve suur sitsist öösärk seljas sinna jääkülmade just verandalt tuppa toodud vatitekkide vahele end libistada. See kõik oli kuidagi nii soe ja mõnus.Asi hakkas koos lagunema siis kui ma sain teada, et minu ema ongi see, kes varastel hommikutundidel, enne minu üles äratamist mu sussi käib täitmas ja mina teda lolli peaga päkapikuks kutsun. Siis, kui onupoeg sündis, meie onutütrega teada saime, et igal aastal mängib jõuluvana mu isa ja otsustasime onupoja lõbustamiseks selle ülesande üle võtta. Jah, ma olen vähemalt 3 aastat jõuluvana mänginud, vatist habe ees ja vanaisa hommikumantel seljas. Esimesel aastal onupoeg pelgas, siis hakkas juba põlvel istuma. Nüüd on asi nii kaugel, et temagi vist ei usu jõuluvanasse.Siis saime me endale maja, ega saanud enam endile lubada paariks päevaks terve perega maale minekut, sest maja vajas kütmist, kassid ja koer toitmist. Siis jäid harvadeks talved, mil jõululaupäeval lumi ka maas oli. Kadus tasapisi see kõik, millest ma hoolinud olin, mida armastanud ja kalliks pidanud. Viimane piisk minu jõuluootuse lämmatamiseks oli vanaisa surm sellel suvel. Kõik on suureks kasvanud- onutütar vihkab maale ööseks jäämist, sest peab nende samade külmade vatitekkide vahel magama, ema ja isa ei suuda ühist aega leida, et maale sõita, mina lasen end meelega tööle panna. Sel aastal kadus ka rõõm ja tuhin kingitusi teha. Käin läbi ostukeskuse selleks, et teisele poole keskust saada, vaatan neid hulluvaid inimesi nagu ei oleks nad minuga ühelt planeedilt. Mind ei huvita, mul on ükskõik! Niisiis, mind te seal ühena nende seast sel aastal ei leia.Üle kõige igatsen seda vanaema kollase maja sooja lõhna jõululaupäeval, villaseid sokke, mida ta iga jumala aasta kinkis ja seda melu, mida meie väike pere vanaisa toodud kiitsaka tuledes kuuse ees igal aastal nautis.Mulle ei meeldi jõulud, mis on mul praegu, minu pärast võivad nad sama hästi ka olemata olla. Jõuludest on saanud pikk püha, kus korraldatakse stiilipidusid ja leitakse põhjus viina juua. Lame, minu meelest. Ma annaksin kõik, et istuda seal, kus 5 aastat tagasi, oma vanaisa, vanaema, onu, onu naise, onutütre, onupoja, ema ja isaga ning akna taga langevate suurte helvestega.
Ma olen selline planeerija. Kuigi need, kes mind teavad ei pruugi uskuda, siis tegelikult on mu elu alasti umbes kaheks aastaks planeeritud. Alati kukub aga nii välja, et elu teeb omad korrektuurid ja ikka liigun ringiga mööda oma esialgsetest plaanidest. pero no pasa nada! Teed on kurvilised ja mulle meeldib avastada uusi kurve ja oodata, millal pööre läbi saab, et võiks juba kurvitagust näha. Noh, anyways, ma otsustasin septembris, et puhkan terve novembri. Kuna ma aga ei oska puhata, siis ma lihtsalt lubasin tempovabamalt võtta. Ma ei ole julgenud enne midagi kirjutada ega öelda, aga tundub, et on juba kuu viimane päev ja ma tõesti olen suutnud novembri vabamalt võtta. Esimene plaan, mis täielikult täitus. Käisin Hispaanias, tegin pikki jalutuskäike, käisin poodlemas (muidugi ei olnud midagi osta), sõin sushist ja mereandidest end ogaraks, tulin tagasi ja ostsin trennikaardi üle ma ei tea kui pika aja. Nii ma siis oma päevi sisustanud olengi: Ärkan nii hilja kui võimalik, kui kool on hiljem, siis käin kohe trennis ära, kui kool on varem, broneerin treeningu hiljem, pärast haaran poest vähemasti kaks kilo mandariine ja kobin koju, et pisut kirjutada või telekat vaadata ning siis Une Matile järgneda.See nädalavahetus toimub aga üleminek: ma pean oma vabalt võtmise vahetama rabamise vastu. Koolis on esimesed eksamid kohe-kohe, raha on vaja teenida, et Kuubal ei peaks iga öö rannaliival magama. Jah, minu järgmine sihtpunkt on Kuuba:) 9.jaanuar lendan Londonisse, veedan öö seal ning 10.kohe Kuubale! Gretega praktiliselt unistustes elamegi. Unistame sellest, kuidas pea ees ookeanisse sukeldume, värviliste kaladega veealust maailma avastame, liivas end edasi-tagasi rullime, värviliste inimestega kohtume, Kuuba lõhnast joobume ja pisikesi külasid avastame. Oeh! Praegu siin kodus pärast body tone´i trenni Grey anatoomiat vaadates, mandariine õgides, mullivett juues ja kukalt sügades raputan ma pead ja mõtlen, et tahaks koguaeg vabalt võtta:) Kahjuks käib see aga intervallidega: kiire-kiire rabelemine ja siis nagu enese premeerimine mõnede kaunite hetkedega. Mulle meeldib, see rabelemine paneb neid hetki hindama.
