Minu ja Oksana vahelised dialoogid kostuvad tihti nagu monoloogid. Seisad ja lihtsalt räägid iseendaga. Su kõrval seisab keha, aga ta räägib ka iseendaga.
Mõned päevad tagasi käis Eestis Ojos de brujo- kõige värviküllasem bänd maamunal. Ja nüüd said mu sõnad otsa. Jah! Elus on vähe asju, mille headuse seletamiseks ei ole lihtsalt sõnu või need sõnad, mis korraks sobivad tunduvad, muutuvad liig väikesteks, et neid kasutada. Nii ma siis ütlen, et te jäite paljust ilma. Kohe alguses võtsime koha sisse otse lava ette, täpselt keskele. Teineteise kõrval rütmi plaksutades ja tantsides seisime me truult lõpuni.
Oksana (enne kui ODB lavale tuli ja õhku tossu lasti): "Mul läheb silme eest uduseks!"
Mina: "Mhm! Väga."
Oksana (siis kui ODB juba laval oli): "Vaata seda taustalauljat, oi-oi!"
Mina: "Nii hea!"
Edasi tajusin teatud hetkedel, kui ma muusikast taevas olin, Oksana pilke, mis mind hetkeks jälgisid ja siis kohe laval toimuvast kinni said püütud.
Ja harvadel hetkedel lendas meie suust roppuseid, sest need ilusad sõnad olid ilmselgelt liig haprad, et mujer de flamenco tantsu, löökriistade meeste tulisust ja veel ei tea mille mida kirjeldada.
"ley de gravedad...
no necesito tener alas pa volar
ley de gravedad...
el viento gira y la veleta sigue igual "
Kaia läitis teise suitsu ja lainetas vaikselt oma pikkadel jalgadel muusika taktis. Meie ülemus vaatas ja pööritas heatahtlikult silmi.
Ülemus: "Kaia, sa teed suitsu? Ei oleks üldse arvanud."
Kaia: "Miks?"
Ülemus: "Sa oled selline malbe, Triinust õhkab..."
Mina: "Mida must õhkab?"
Ülemus: "Lõunamaist pahelisust."
Ja mina arvasin, et olen malbus ise...
...praegu on mul selline tuju juba kolmandat nädalat, et ma vallutaksin kõik mäed, teeksin kõiki asju korraga, ei magaks, ei sööks. Ja naudiksin ülevoolavat õnnetunnet. Tegelikult seostan ma õńnetundega mittemidagi tegemist, aga seekord siis teisiti.
Suures tuhinas ostsin lennupiletid Iisraeli ja tagasi. Minu suur õde abiellub! Jeijeieijee! Lennupiletid olemas, läksin Lonely Planetit jahtima. Iisraeli tutvustavad LP´d olid otsas, küll sain Middle Easti tutvustava LP. Kaks ööd põles minu toas tuli hiliste öötundideni, lihtsalt nii põnev maailma. Siis hakkasin mõtlema, et kui ma juba sealkandis olen, võiksin ju kuskile naaberriiki elu kaema minna. Nojaa, aga naaberiigid on kõik juudimaaga vaenujalal- niisiis ei ole võimalik minna Iraani, Iraaki, Liibanoni ega ka Egiptusesse pärast seda, kui su passi on löödud Iisraeli tempel. Ainus võimalus on Jordaania. Mitte kindlasti ainus, sest usun, et kuidagi saaks ka teistesse riikidesse, aga kuna lähen üksi, ei tahaks kuskil piiril vaidlema hakata ega murjamite seaduseid ümber kirjutama hakata.
Tundub, et mu blog ei jää ainult Hispaania pilvepiiril jalgade kõlgutamiseks :) Varsti kolin end siit kuskile paremasse keskkonda, kus piltide riputamine mugavam on.
