Litsid Liibanonis

Mees leti taga piidles meid pikalt oma tumedate kulmude alt.
„Where is your visa, i need visa!“

Kehitasime õlgu ja seletasime enesekindlalt, et meil pole vaja, oleme Eestist.
Olles natuke mõelnud, lõi onu silmis värelema äratundmishelk.

„From Russia, ahhaa!“

„No, no, Estonia is next to Finland, Latvia, Russia…“
Asja pehmendamiseks lisasin nimistusse ka Rootsi, et ikka Skandinaaviamaa või nii ning lisasin oma särava naeratuse, mis ähvardas varsti tuhmuda.

„Russia, hmm, but you don´t have Russian names!“ Onu muutus natuke karmiks.

„Because we are not from Russia, Estonia is independent!“

Onu hüüdis üle saali teist meest ja käskis tema juurde väikesesse kuuti minna. Selle aja peale olime saanud lennujaamas kõikide inimeste tähelepanu.
Onu kuudist uuris meie passe ja kuna kasutasime lisapasse, olid neel tutikad, ilma ühegi templita, samal ajal välja antud ja veel avamata, trükikoja lõhngi veel sees.
Nüüd tahtis onu hotelli reserveeringut, mida meil ei olnud, oli vaid üks nimi, mida tahtsime proovima minna, lootuses normaalne öömaja saada. Teadupärast on Liibanonis öömajad suhteliselt kallid ja hinna-kvaliteedi suhe ei ole teab, mis hea.
Selleks ajaks punnitasin ma iga vastusega aina enam ja enam naeratust suuremaks, aga kuidagi ei tahtnud õnnestuda, mööda selga voolas higi ning rinna eest olin punase laiguliseks värvunud. Grete ei saanud veel Ammani lennujaamas Beiruti lennule tulles aru, kuidas see passide vahetus meil toimub, nii et tema oli igaks petteks vait. Arvaku mehed mida tahes, aga Iisraelis ei tohi me olla käinud.
Tegin lolli nägu ja palusin onul luba hotelli helistada ja meile koht kinni panna.
Onu ulatas sosistades telefoni, keegi ei tohtinud teada saada, et ta meid aitas.
Pärast ristküsitlust lubasid tollimehed meid minema, aga enne olid nad jõudnud meid kinni hoida tunnijagu, küsinud küsimusi meie kodumaa töö kohta, kui vanad me oleme, kas kavatseme Liibanonis tööd teha ja lõpetuseks viibutasid näpuga ja ütlesid, et me siin tööd ei teeks.
Esialgu ei saanud ma aru, mis tööd viie päevaga jõuab teha, aga siis jõudis kohale. Me olime Ida-Euroopa prostituudid.
Vinnasime kotid selga ja hakkasime uste poole sammuma, üks mees meid eskortimas, kui teine karjus järgi ja kutsus ühe meist tagasi. Grete läks ja võttis mõlemad passid ka, viimastest tehti koopiad, et meid onu sõnutsi igal pool teataks. Ja ta pidas veel vajalikuks öelda, et me kindlasti ei töötaks.
Õhtul linnas käies tegi mu sõber meile selgeks, et terve kesklinna peatänav on baare täis ja kui hästi vaadata, on pooltel ustel vene litsid mehi ootamas. Nende persed ei ole paljad nagu mujal „sellistel“ tänavatel töötavatel tüdrukutel, aga meigist ja lühikestest kleitidest-seelikutest on aru saada, mis neis hämarates ruumides pakutakse, kuhu liiguvad käed, millele libisevad mõtted, millistes taevastes kõrgustes on naudingud, kui paks on õhk ihast ning kirest...