Rassism keskturu elektrikute seas

Jajaa, ma tean, et ma lubasin paljudele sellest vahejuhtumist rääkida, isegi Piiale Iisraeli saatsin sõnumi kutsega õhtul seda lugulaulu oma silmaga kaema tulla, aga ma lihtsalt ei viitsinud kirjutada. Ah, et millest ma sogan, kohe räägin.Elan linnast väljas, Peetri külas ja sõidan marsaga linna, sest ma olen liiga laisk, et autojuhi lubade tarvis kooli teooria eksamit uuendada ja ARK-i minna. Auto ootab mind juba 2 aastat maja ees. Mõneti on see laiskus ka selles kinni, et otseselt mul kuskile koguaeg sõita ei ole vaja, vahest kui on, siis on ju takso või sõbrannad olemas ja pealegi meeldib mulle ühistranspordis inimesi vaadata. vahest võin üpris totaka mulje jätta, aga ausalt öeldes nagu väga ei huvita. Minu istekoht on alati hoolikalt valitud, silmas pidades muidugi seda, et ma võimalikult paljusid inimesi sealt näeksin. Kunagi, kui ma nii palju aega kodus voodis kirjutades mööda ei saatnud, siis ma võtsin ette reise trammiga Baltijaamast Kopli poole ja siis sealt tagasi Kadriorgu, kõige põnevamad inimesed tulid peale alati kuskil Linnahalli kandis ja siis võis peatuseid liigitada vabalt selle järgi, kui vanad inimesed peale tulid. Ühesõnaga, nüüd olen ma läinud üpris kaugele sellest, millest rääkima pidin hakkama. Mina, Peetri küla, laupäevane päev ja 11.30 Jüri marsa nr 214.PS! Marsas ma istmeid ei vali, sest tihti on lihtsalt pole midagi valida, peab püsti seisma.Paar nädalat tagasi jagasin pikka rida marsa lõpus koos kahe töötansoomeskannantosse tüübiga, mõlemal oli vahvasti paar esihammast puudu ja nõnda nad mõnusalt väga sotsiaalpoliitilisfilosoofilist vestlust pidasid. Minu kõrvad hakkasid liikuma, kui jutt läks Inglismaal koos neegritega töötamise peale. Järgnebki dialoog kahe puuduvate hammaste, vatiinijope, siilisoengu, viltuse lõua ja tossudega tüübi vahel marsas nr 214, millest lubasin nii mõnelegi juba ammu kirjutada.A: "Tead, seal Inglismaal, onju, seal ma töötasin koos täiesti neegriga, must noh, nagu öö. Nii et pimedas oleksin ta jalust jooksnud mitmel korral. ja tead, mis mulle kohale ei jõua? See, et neile orjadele makstakse nagu mingi 13 naela tunnis, see on ju seal Mosambiigis mõne kõvema kuti kuupalk. Tead, kuidas minu meelest peaks olema? Peaks olema nii, et see, kust sa tuled määrab su palga. Need vaesed neegrid peaksidki kuus 13 naela teenima."B: "Noh, aga sul ka on Eestis ju palk väiksem, kui seal Inglismaal?"A: "Mis sa oled nende poolt vä? Üks neeger oleks mind pimedas ehmatanud surnuks ju. Mina olen valge ja peangi rohkem teenima."B: "Mõistan, ma olen su sõber ju. Aga mul seal Keskturul on ka ju nii, et need kuradi Pakistanlased eks on siia kolinud. Mõtle meie maale. Ja üks päev läks ühel Ahmadil pirn läbi ja siis kindaga susis seal midagi, oma musti näppe ei olnud julgust välja võtta, lõpuks kutsus minu, maksis 100 ja palus, et ära vahetaksin."A: "Ma ütlen, sünnist peale vaatavad, et lihtsamini saaks, mustad, raisk. Mida nad siia ronivad, olgu oma kodus."See vestlus kestis nii kaua kuni mina lõpuks vihast sinisena marsal turu juures kinni lasin pidada ja edasi jalutada otsustasin. Võibolla kestis see vestlus edasi, ei huvita, lihtsalt vihale ajas, kui kuradi rassistlikud võivad ühed inimesed olla. Meil on nendel mustadelt õppida ja neil kindlasti meilt ka, aga me ei räägi siin mingisugusest vahe tegemisest. Ei tea, mille poolest need hammasteta ahvid paremad on kui must mees näiteks Mosambiigist või tahmanäpp Pakistanist?Ja punkti pani mu oma isa sellel esmaspäeval, mil pärast mu sünnipäeva koju sõites minu jutu peale, kuidas ma oma suurendatud foto väikesest imearmsast Kuuba tüdrukust suure toa seinale teleka taha panen, ta lihtsalt ütles resoluutse ei, aga olles enda eist ilmselgelt pisut üllatunud, püüdis olukorra naljaks keerata. "Mis must Kuuba tüdruk, kui sa selle sinna paned, siis ostan nii suure teleka, et midagi kuhugi ette ega taha ei mahu, ülemiselt korruselt saab ka telekat vaadata ja see must tüdruk ei mahu kuskile."Minu vanemad põhjendavad oma vastumeelsust tumedate vastu sellega, et meie ühiskond ei ole valmis (noh kui näiteks valgel naisel on mustaga v mulatiga v vahet pole mis värvi tumedamaga laps) ja et laps kannatab.Ja nii me sünnitamegi rassismi. Püüame lastes juba varases eas tekitada tunnet, et must on imelik, valge on normaalne.Maarit rääkis täna vahva loo sellest, kuidas tema endise kuti perekonnas on keegi Rootsi mees, kelle mõlemad lapsed, poiss ja tüdruk, on endale mustad kaasad leidnud ja kui siis ükskord ühise laua taga istuti ütles üks tilluke Eesti sugulane sellele, kes veini kallas: "Vala neegrile ka veini!"Lapsesuu räägib seda, mida kodus räägitakse :)