Mulli purustamine

Inimeste elu kulgeb erinevaid teid mööda: mõni valib tee, mis kulgeb otse, teisele meeldib mööda kurve kulgeda ja kogeda. Mõni inimene on realist, teine elab unistustes, on vist nii, et need realistid lähevad otse, unistajad avastavad kurve. Ma olen alati vist kurve avastanud või vähemalt tahtnud avastada. Jah, just tahtnud. Nii teevad paljud, võtavad nõuks jälgida südant, avastada ümbrust, luua seoseid, jälgida, mõelda, tunda, aga kunagi ei julge oma südant vabaks lasta. Ja lõpuks, kui tõesti sind ümbritsev loob õhkkonna, milles tunned, et võidki end vabaks lasta, südamele ja tunnetele voli anda, siis mõne aja pärast kõik muutub. Sa naudid, vaatad taevasse ja näed igal pilvel oma nägu ning tunnetad samblal puude peal iseloomu, sa oled lõpuks kõigega nii rahul. Su hingetõmbed on saanud uue värskuse ja sõnad värvikama kuue, heateod ei oota enam vastutasu- sa lihtsalt oled hea inimene, tunnetad, kulged ja oled- elad omas mullis. Seal mullis on kõik ilus, kuni tuleb keegi, kes on osa sellest mullist ja süüdi hingetõmmete värskuses, libistab oma täpselt voolitud käe tasahilju taskusse, tõmbab välja pea nähtamatu nõela ja torkab sellega su mulli sisse augu, ise eemale hüpates ja seda kõike pealt vaadates. Sina püüad ka välja saada, aga nõelatorge oli liialt väike, et mahuksid. Pressid enda käsi ja nägu vastu mulli siseseina ja tunned, kuidas need seinad sulle ainult rohkem peale vajuvad ja siu võimuses ei ole midagi teha, sa lämbud iseenda mulli sees. Aeglane surm ilusas kuues, selle mulli sees, kus kõik oli alles ilus olnud.
Nii purustatakse mulli.